4. õpiränne

Teema: Special Needs and Learning Disabilities: how to deal with them? Theoretical and Practical experiences (Itaalia)
Aeg: 13.-17.03.2017 
Õpetaja: Aive Adamka

Minu õpiränne pidi algselt toimuma 27.-31.03.2017 Portugalis. Kursuse pealkiri oli “The action of the Resource Centers for Inclusion in the process of Inclusive Education”. Osalejate vähesuse tõttu jäi kursus ära ning ma lendasin hoopis 2 nädalat varem Itaaliasse koolitusele “Special Needs and Learning disabilities: how to deal with them? Theoretical and Practical experiences”. Koolitus toimus Põhja-Itaalias Reggio Emilia linnas. Paljud on kindlasti kuulnud või lugenud Reggio Emilia pedagoogikast, mille loojaks on Itaalia professor Loris Malaguzzi. See mees kaitses nägemust lapsest, kellel on sada keelt ja kellel on õigus arendada neid kõiki.
Lapsel on sada keelt,
 sada kätt, sada mõtteviisi,
sada võimalust mängida ja suhelda:

sada, vaid ainult sada viisi kuulata,
 imestada ja armastada,

sada rõõmu laulda ja aru saada,
 sada maailma välja mõelda,

sada maailma unustada.
Lapsel on sada keelt  (ja sada sada, sada veel),
aga nad varastavad üheksakümmend üheksa.
Kool ja kultuur eraldavad pea kehast.
Nad ütlevad lapsele: mõtle ilma käteta, tegutse ilma peata,
kuula ja ära räägi, mõista ilma rõõmuta,
armasta ja imesta ainult lihavõtete ja jõulude ajal.
Nad ütlevad lapsele: avasta maailma mis on juba seal
ja sajastvarastavad nad üheksakümmend üheksa.
Nad ütlevad lapsele: töö ja mäng,
reaalsus ja fantaasia, teadus ja kujutlusvõime  ei kuulu kokku.
Nad ütlevad lapsele, et sadat ei ole seal.
Laps ütleb: vastupidi, sada on seal.

                                                 /Loris Malaguzzi/

Reggio Emilia lähenemine  ongi nime saanud just selle linna järgi, kuhu 1945. aastal loodi esimesed lapse saja keele majad.
Koolitajaks oli organisatsioon nimega Progetto Crescere, mis pakub kliinilisi ja pedagooglilisi teenuseid haridusasutustele, õpetajatele ja peredele. Neil on väga professionaalne meeskond, kuhu kuuluvad psühholoogid, pühhiaatrid, psühhoterapeudid, füsioterapeudid, logopeedid, koolitajad ja õpetajad.  Organisatsiooni võtmesõnaks on meeskonnatöö. Lisaks koolidele teevad nad koostööd ka kliinikutega ja tervisekeskustega. Meid võtsid vastu koolitaja Martina Corazza ja administraator Lisa Vescogni. Koolituse jooksul kohtusime nelja erineva koolitajaga.
Kursusest võttis osa neli inimest: kaks osalejat Poolast, üks Horvaatiast ja üks Eestist. Huvitav oli asjaolu, et mina olin selles seltskonnas ainuke õpetaja. Poola osalejad töötavad Lublinis kliinikus, kus toimub erivajadustega laste hindamine ja diagnoosimine, lisaks pakub kliinik rehabilitatsiooniteenuseid. Üks osalejatest on nimetatud kliiniku juhataja, teine töötab kliinikus psühholoogina. Horvaatia esindaja töötab rahvusvahelises koolis sotsiaalpedagoogina.
Koolituse esimesel päeval saime omavahel tuttavaks ning meie ülesandeks oli tutvustada asutust, kust me töötame ning rääkida oma kogemustest töös õpiraskustega lastega. Kogemusi oli põnev kuulata just seetõttu, et olime kõik erinevate elukutsete esindajad.
Päeva teisel poolel sõitsime Reggio Emilia kesklinna, kus giid tegi meile 3-tunnise ekskursiooni. Külastasime raamatukogu, linnavalitsuse hoonet, Reggi Emilia katedraali, keskväljakut, parki, teatrit ja juustupoodi.
Teisel päeval tutvustati meile põhjalikumalt Itaalia koolisüsteemi. Saime teada, et Itaalia oli Euroopa riikide seas üks esimesi, kes kuulutas avalikult oma vastumeelsust “eriliste” inimeste ühiskonnast tõrjumise kohta ning kehtestas 1977. aastal seaduse, mida võiks nimetada “Full integration”. Seega ei ole Itaalias erikoole. Erivajadustega õpilased (sh ka raske puudega õpilased) õpivad tavakoolides ning sageli ka tavaklassides.
Pärastlõunane teema oli study case, kus koolitaja rääkis meile oma tööst lasteaias ning analüüsis koos meiega ühe 4-aastase India päritolu poisi juhtumit, kellel on diagnoositud autism. Koolitaja näitas meile mitmeid õppevideoid ja tutvustas töövõtteid, mida tema oma töös autistliku lapsega kasutab.
Kolmandal päeval külastasime Reggio Emilia lähistel väikest kooli, kus saime pisut vaadelda 3. ja 4. klassi tunde. Mõlemas klassis oli üle 28 lapse. Lugemis- ja kirjutamisraskustega lapsed olid paigutatud õpetaja laua umber ning nende õpilaste abistamiseks klassis eraldi õpetajat ei olnud.  Kummaski klassis oli üks sügava puudega laps, kelle kõrval oli eripedagoog ning kes aitas last õppetöös nendes tegevustes, millega laps ise toime ei tulnud. Ma usun, et see oli päris ilmekas näide kaasava hariduse toimimisest. Laste jaoks oli külaliste saabumine tõeline pidu. Nad ootasid meie tulekut juba nädalaid, olid selleks kõvasti ettevalmistusi teinud (õppinud inglise keeles küsimusi esitama, harjutanud laulu ning meisterdanud meile vahvad järjehoidjad ja pildikesed). Koolitaja sõnul meie grupil väga vedas, sest tegelikult ei ole võõrastel  Itaalia kooli külastamine lihne ettevõtmine ning nõuab kuudepikkust ettevalmistustööd. Kuna nimetatud kool teeb aga koostööd Progetto Crescerega, siis olid kaks õpetajat nõus meid oma tundi lubama.


Pärast kooli külastust jätkus töö auditooriumis, kus Martina rääkis meile kirjutamisraskustest. Itaalias eristatakse kahte tüüpi kirjutamisraskusi: düsortograafia (vead õigekirjas) ja düsgraafia (raskused kirjatehnikas). Düsortograafia teemal meile keele eripärade tõttu pikalt ei räägitud. Saime aga teada, et Itaalia koolides pööratakse väga palju tähelepanu kirjatehnika arendamisele. Meile näidati mitmeid harjutusi, õppevara ja videomaterjali peenmotoorika arendamiseks. Mõned harjutused saime ka ise läbi proovida.
Tasub mainida, et klassides, mida me külastasime, oli kõikidel lastel imeilus käekiri.
Eelviimasel päeval räägiti meile düsleksiast, mis on kõige sagedasem õpiraskuse vorm Itaalias. Meile tehti erinevaid teste, mida kasutatakse ka lugemisraskustega laste diagnoosimisel. Kuna itaalia keeles hääldatakse sõnu enamasti nii nagu  kirjutatakse, siis on lugemise eelsoskuste arendamise võtted väga sarnased Eestis kasutatavatele võtetele (häälimine, häälikute järjekorra ja asukoha määramine).
Minu jaoks oli üllatav asjaolu, et Itaalias on düsleksia diagnoosimisse sageli kaasatud ka nö silmaspetsialist, kelle nimetus inglise keeles on optometrist. Selgub, et pooled düsleksia diagnoosi saanud lastest vajavad hoopis optometristi abi, sest nende lugemisraskus on seotud sellega, et silmad ei tee omavahel koostööd. Optometrist koostab lapsele treeningkava ning laps peab harjutusi tegema iga päev. Meile räägiti, et positiivsed tulemused on märgatavad juba kolme kuuga. Ma ei ole kuulnud, et Eestis selline praktika väga tavapärane oleks, aga tasub kindlasti uurimist.

Pärast lõunasööki külastasime keskust, kus laste arendamisel kasutatakse eelpoolnimetatud saja keele pedagoogikat. Tavaliselt tulevad lapsed sinna pärast kooli või lasteaeda ning saavad puldiautode ja arvutimängude asemel aega veeta taaskasutatavatest materjalidest meisterdades või valgusega mängides leida huvitavaid uusi väljendusviise. Keskuses räägiti meile Reggio Emilia pedagoogika ajaloost ning näidati erinevaid videoid, kuidas õpetaja lapsi selle lähenemise kohaselt nö õpetab (õpetaja on pigem vaatleja või suunaja rollis).

Viimasel päeval räägiti meile põhjalikumalt düskalkuuliast. Koolitaja näitas meile mitmeid abivahendeid, mida düskalkuulia diagnoosiga lapsed matemaatikatundides kasutavad. 


Lisaks tutvustati meile erivajadustega õpilaste arengu jälgimise dokumenteerimist. Peab ütlema, et Itaalias teevad õpetajad veelgi rohkem paberitööd, kui meie. 
Ennelõunal tegime koolitusest kokkuvõtte ning andsime tagasisidet Reggio Emilia pedagoogika põhimõtete järgi:

Martina andis meile pidulikult kätte tunnistused ning koolitus lõppes ühise lõunasöögiga, kus saime maitsta kõikide osalejate kodumaalt kaasatoodud toite.

Arvan, et see koolitus avardas oluliselt mu silmaringi (siinkohal pean mainima, et olen oma elus väga vähe reisinud). Tulin tagasi hoopis selgema vaatega Eesti ühiskonnale ja ka haridusmaastikule. Tagasi Eestis olles olen end tabanud oluliselt sagedamini mõtisklemast kaasava hariduse ja integratsiooniteemadel. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar